Veesport, mille harrastamiseks ei piisa karu jõust

Kinnisvarabüroo Uus Maa Harjumaa piirkonna juht Andrus Soonsein on aerutamisega tegelenud 1990. aastate algusest. Aerutamiseni viis mehe matkahuvi, mis on teda saatnud poisipõlvest. Ühes onupoja Hannes Lichtiga oli Soonseinal unistus oma süstast. Võimalused olid piiratud ning unistus pidi mõne aasta ­ootama, kuniks Eesti turule hakkasid nõukogudeaegsete metallraami ja presentkattega süstade asemele ilmuma plastikust kanuud. Ühel hetkel nägid mehed lehes kuulutust, milles pakuti müügiks Pauligi sildiga kanuud: “Mõeldud – tehtud. Keegi oli selle kohvi­pakiga võitnud, aga polnud huvi, läksime siis kohale ja ostsime ära – eks sealt kõik tegelikult alguse saigi,” meenutas Soonsein.

Soonsein näeb aerutamist eelkõige kui mõnusat viisi matkata ja loodust nautida, sportlik moment on tema sõnul teisejärguline. “Kui tahad, sõuad kiiremini, kui ei taha, saad lihtsalt olla ja kulgeda jõega ühes rütmis,” märkis ta. Aastaid mööda jõgesid kanuutanud mees proovis mõne korra jõesuudmest edasi merele sõita ning see kasvatas temas huvi meresüstade vastu. Soonsein sõidab Eestis valmistatud Tahe Marine Reval Extra meresüstaga ning hindab selle kvaliteeti väga heaks.

Ei saa läbi Võhanduta, aga Lätis on ka põnev. Veele tahaks Soonsein oma sõnul jõuda ikka tihedamini, ent on mõni võistlus, mis on tal kindlalt graafikus. Nii näiteks on mees osalenud seitsmel Võhandu maratonil üheksast. “Kunagi sai mindud ja ausalt öeldes ei kujutaks enam ette, kuidas ma mingil põhjusel sinna minna ei saaks või ei läheks – kes ikka korra käib, see uuesti tuleb,” nentis ta. Võhandu maratoni korraldatakse alates 2006. aastast ning võistlusdistants on 100 km, mis tuleb läbida ühe päeva jooksul. Mitu aastat sõudis Soonsein maratoni koos onupojaga, ent viimastel aastatel on ta võtnud etapi läbida omal jõul. Lisaks Võhandule on ta osalenud näiteks Türi–Tori kiirlaskumisel Pärnu jõel. Teatava piirangu – vähemalt jõgedel sõitmisele – seab ka meie kliima. Soonseina sõnul on põhiline sõiduaeg kevadel, sest suvel kipuvad paljud jõed ära kuivama – vett pole kanuu või süstaga sõitmiseks vajalikul määral. Tema hinnangul on süst siinkohal mitmekesisem sõiduvahend, kuna jõgede veetaseme langedes saab süstaga merele minna, mis on jällegi teistmoodi väljakutse.

Eesti jõgede kõrval on Soonsein proovinud jõgedel sõitu ka mujal. “Lätis on näiteks üks võimas jõgi nimega Amata, mis on Koiva lisajõgi. See on väga tehniline ja pakkus meile onupojaga suure elamuse,” lisas ta.

Mida käänulisem on veekogu, seda tehnilisem peab sõidustiil olema. Soonseina arvates ei piisa alati toorest jõust, vaja on ka osavust, eriti jõekäänakute läbimisel. “Nii on võimalik läbida “kurv” kiiremini ja füüsilise pingutuseta, kuna selle õige läbimine aitab säilitada kiirust ja teeb sõidu sujuvaks. Nii võib ka füüsiliselt nõrgem paatkond olla tugevamast kiirem.”

Looduse ilu kõrvale ka ports närvikõdi. Olgu kiirevooluline jõgi või silmapiirita avameri, põnevust ja väljakutseid pakuvad aerutajale mõlemad. Soonseina sõnul tasub eriti merele minnes kriitiliselt hinnata oma oskusi ja võimeid ning tunda avara vee ees teatavat aukartust ja austust. Pika kogemusega matkajana on mees ka ise merel kõhedasse olukorda sattunud. Ta meenutas aastate­tagust seika, mil sõideti onupojaga Malusi saartele. Minnes oli ilm piltilus, vesi peegelsile ning plaan oli veeta öö saartel. Olgugi et mehed olid teadlikud muutuvast ilmast, pööras öösel märgatavalt suuremaks tormiks, kui kardeti, ning pärast kiiret vahepeatust Rammu saarel puhus tuul juba väga valjult. “Mis seal salata – hirm oli peal. Lained olid nii suured, et vahepeal paarimeest teisel süstal ei näinudki – üks oli ühe laine põhjas, teine järgneva laine põhjas,” meenutas Soonsein. Merele minnes tasub tema sõnul kindlasti ühes hoida laetud, veekindlasse kotti pakitud mobiiltelefon või raadiosaatja. Lisaks on hea praktika teavitada merele minnes piirivalvet või lähedasi, ükskõik kas minnakse veele üksi või kambas. Suunataju säilitamiseks on merel kõige kindlam klassikaline kompass, sest moodne tehnika on küll täpne, ent kui aku saab tühjaks, võib see osutuda kasutuks.

Soonseina sõnul on aerutajate arv iga aastaga kasvanud ning laienenud on ka võimalused alaga tegeleda. Väidet aitab ilmestada mainitud Võhandu maratonil osalejate arv – kui esimesest maratonist võttis osa 18 paati, siis tänavusel maratonil oli võistlustules juba tervelt 484 alust kaheksast riigist. Tuleval kevadel peab Võhandu maraton juubelit, täitumas on kümnes aasta veeseiklusi.

Soonseina hinnangul levib rahvasport praegu ühiskonnas laialt, populaarsust on kogunud ka näiteks mitmesugused jalgratta- ja jooksuvõistlused. See on tema hinnangul positiivne – inimesed veedavad üha rohkem aega looduse rüpes sportides.

Kus inimesi, seal ka prügi. Eesti jõgedel kümneid aastaid seilanud, teab Soonsein, kuidas meie jõgede saastatus on suurenenud ja et tegu ei ole sugugi prahiga, mida loodusesse jätavad matkajad.

“On äärmiselt kurb tõdeda, et sõites mööda jõge mõnest asulast läbi, silmab esimese loodusliku takistuse ees tihti sinna kogunenud pudeleid,” nentis ta. Õnneks ei pigista kõik inimesed probleemi ees silma kinni ja näiteks “Teeme ära!” talgupäevadel on kogukonnad pööranud tähelepanu just jõgede puhastamisele nii olmeprügist kui ka looduslikust risust.

Uued väljakutsed, vanad traditsioonid. Tänavune hooaeg saab kohe ümber ja Soonseina mõtted on juba uuel hooajal. Nimelt plaanib ta kevadel kokku panna paatkonna, kellega parvematkale minna. Veesport ongi tema sõnul mõnus oma mitmekesisuse poolest – erinevad alused esitavad sõudjaile erinevaid nõudmisi. “Üks ja kindel plaan on ikka Võhandu maraton – kutsun kõiki üles osalema, sest see on väga lahe väljakutse ja väärt kogemus,” sõnas ta.

Eesti Aerutamisföderatsiooni treenerite nõukogu esimehe Koit Põdra sõnul areneb spordiala vaikselt ja enamjaolt ustavate sponsorite toel. Võimalused sõudmiseks ja aerutamiseks on tema sõnul head, kui välja arvata Viljandi, on baasid korralikud. Alaliidul on käsil projekt, mille käigus vahetatakse tasapisi välja ka paadiparki – sponsorite toel osteti sel aastal uusi aluseid ning projekt jätkub. Põdra sõnul on suur eesmärk saada meie ­aerutajad Rio de Janeiro olümpiamängudele. Tippvõistlustele jõudmine võiks tema hinnangul kasvatada üldist huvi aerutamise vastu.

Kui professionaalsel tasandil areneb sport aeglaselt, siis selget kasvu on märgata rahvaspordis. Ka tema tõi näiteks Võhandu maratoni. Põdra sõnul võib rahvaspordi massilisus ühel hetkel ka spordiala professionaalsele arengule juurde anda: “Kui lapsevanemad hakkavad sellistele üritustele ka võsukesi kaasa võtma ja trennidesse suunama, võib tulevikus loota spordialale järelkasvu.”

Kes Võhandul osalenud, läheb ikka ja uuesti tagasi

Sulev Ainlo, Asthen OÜ juhatuse liige

Võhandu maratonil osalemine on minu jaoks esimesest maratonist alates aastaplaani sisse kirjutatud. See on nagu Tartu maraton, kus osaletakse igal aastal – kes juba korra käinud, see jääbki käima. See on enda jaoks oluline võistlus. Mõni teeb enne trenni ka, mõni mitte. Aga osalen kindlasti nii kaua kui võimalik.

Eks see mõnes mõttes on masohhism, esimesel 30 kilomeetril tekib alati küsimus, et miks sai tuldud, aga viimasel kümnel mõtled juba sellele, mida järgmisel aastal paremini teha. Kes ise käinud, see saab aru. Ja iga kord tahaks ju eelmise aasta tulemusega võrreldes paremat aega saada.

Maratoni jaoks spetsiaalset trenni teha enne on raske, sest see on sellisel ajal, et pole eriti võimalusi selleks. Mõni rada on, aga vee peal olla enne väga ei jõua, sest võistlus on nii vara kevadel. Saab teha üldfüüsilist rohkem.

Maratonil saab osaleda erinevate veesõidukitega, mitmekesi või üksi, variante on mitu. See on hea võimalus kevadel looduses matkamiseks.